Kadakal arvati olevat mitmekülgne ravitoime. Populaarsed ravimid olid vanarahvale kadakaõli ja –marjad. Kadakaõli saadi puidust umbes samamoodi, kui männitõrva männipuidust. Lasti puitu pikka aega hõõguda nõnda, et põlemise ajal vähe õhku juurde pääses. Valmis mustjaspunane paks vedelik. Kadakaõli oli näiteks tuntud kui tõhus arstim sügeliste ja muude nahahaiguste vastu. Mõnel pool, näiteks Hiiumaal Kõpu poolsaarel, oli kadakaõlil suisa imerohu kuulsus. Seda pruugiti tihti siis, kui muud rohud enam ei aidanud. Tänapäeva arstiteadus kadakaõli just imerohuks ei tunnista, kuid peab seda siiski arvestatavaks ravimiks liigesepõletike ja mõnede muude hädade vastu.
Kadakamarjade söömist peeti taluperedes peaaegu igapäevaseks kohustuseks. Arvati näiteks, et kui laps sööb päevas kolm kadakamarja, siis püsivad haigused temast kaugel. Kadakamarjateed võeti tiisikuse ja reuma, kõhu-ja peavalu ja paljude muude haiguste raviks. Seda kinnitab ka moodne meditsiin. Kuid vanarahva veendumus kadaka raviva väe kohta ei olnud vaid praktilisest kogemusest lähtuv. Tagapõhjaks on usk, et kadakas soosib häid ja peletab kurje jõude.